Olen täna päris mitut emadele pühendatud kõnet ja postitust lugema/kuulama sattunud. Mingil põhjusel jäi kõigist neist kõlama üks ühine mõte – emadusega sünnib ka süütunne. Ja tundsin end ära.

Tunnen süütunnet.. kui õhtusöögiks on lihtsalt võileivad. Kui pesu ootab juba kolmandat päeva masinasse panemist. Kui ütlen “oota natuke”, aga see venib ilmselgelt natuke liiga pikaks. Kui ütlen, et “kohe tulen/vaatan/kuulan..” aga unustan. Kui ma valin koristamise, selle asemel, et lihtsalt laste kõrvale maha istuda. Kui ma olen väsinud ja tühjaks pigistatud ja mul ei jätku enam kannatust. Kui tõstan häält. Kui tunnen, et tahan lihtsalt vaikust.. nüüd ja kohe. Kui ma ei viitsi lastega õue minna, kuigi ilm on ilus ja võiks. Kui võrdlen end teiste emadega ja tunnen, et ei ole pooltki nii hea. Rahulik. Lõbus. Spontaanne. Kui ma unustan lasteaeda kindad kaasa panna või unustan, et oli stiilipäev. Kui löön käega meie rutiinile, sest väsimus on liiga suur. Kui kiirustan lapsi tagant. Ohkan valjusti, kui keegi jälle “eeeemmmeee…” hüüab. Kui vastan automaatselt “ei!”, ilma lõpuni kuulamata. Kui ma parandan, tänitan, juhendan.. kuigi võiks anda võimaluse iseseisvuda. Kui ma istun liiga palju telefoni- või arvutiekraani taga (isegi kui teen midagi olulist.. see ei loe, sest nemad ju seda ei tea ja ei peagi teadma). Kui ei ole lapsi piisavalt tunnustanud ja kiitnud. Kui ma lapsega mängides mõtlen hoopis poenimekirjale või kõigele sellele, mis veel tegemata on. Kui ma ei märka piisavalt varakult, et laps vajab lähedust (ja on seetõttu pahur). Kui ma võrdlen tahmatult oma lapsi kellegi teisega. Kui ma teen asjad lapse eest ära, sest nii saab teinekord kiiremini. Kui ma vaatan kella ja ootan päeva lõppu ning tunnen kergendust, kui nad magama jäävad. Kui ma tunnen, et annan endast kõik, aga ikka pole piisavalt.

Näiteks minu neljanda lapse imetamise teekond. See on olnud kõigil kolmel korral nii möödaminnes tehtav.. piim on tekkinud praktiliselt kohe ja seda on alati olnud rohkem kui küll. Olen seda alati nautinud (mõnega lühemalt, mõnega pikemalt). Seekord algas aga imetamise teekond niimoodi, et Eliise oskas esimeste söömistega rinna katki tõmmata ja sealt see allakäik algas. See ei olnud pelgalt peale sünnitust olev imetamisvalu, vaid iga järgmine kord oli põrguvalu, mida talusin vaid hambaid risti hoides. Seda ilmestab kõige paremini see, et kui imetamise asemel pumbata püüdsin, siis kättesaadav piim ei olnud mitte kollakasvalge, nagu olema peaks, vaid punakas (jah, see oli veri). See oli õudne aeg. Ja oh kui palju ma ennast süüdistasin, et äkki ma ei tee piisavalt. Äkki ma teen midagi valesti.

Minu hullumeelne vaev tasus end muidugi ära.. Pumpasin ja imetasin läbi valu, kuni ühel hetkel muutus olukord stabiilse(ma)ks. Ilma, et oleksin pidanud talle lisa andma. Kuna Eliise aga liiga hästi juurde ei võtnud (sest ühel hetkel algas ka protest), siis alates 4ndast kuust hakkas ta arsti soovitusel ikkagi juba püreesid ja juurde veidi ka piimaasendajat saama.

Aina pumpan, joon üle 3l vedelikku päevas, söön ja püüan olla tubli ja terve ja rõõmus ja kõike muud, mis soovitustes kirjas. Aga mida pole, on (piisavalt) piima.

MIKS see kõik nii läks, ma ei tea. Ei pea vist eraldi välja tooma kui raske on mul olnud sellega leppida. Tahtsin parimat aga ei õnnestunud

Süütunne on üks salakaval tegelane. Tuleb vargsi ja on mõnikord justkui veidi isegi konstruktiivne. Aga.. kui teda on liiga palju siis on liiga palju.

Olen siin mõnda aega sellist väikest märkmikku läheduses hoidnud. Püüan olla enda vastu hea ja olen seega mingite asjadega tänaseks rahu teinud.. kõik päevad ei ole vennad ja teadvustan, et mõnikord on okei, kui õhtusöögiks on võileivad. Kui pesu jääbki natukene liiga kauaks masina ette ootama. Lahkun ruumist, kui vajan vaikust ja põhjendan seda lastele sellega, et vajan hetkeks omaette olemise aega. Saadan nad kellegi teisega õue. Tunnen rõõmu, kui laps saab kõhu täis. Ohkan vaiksemalt ja kallistan rohkem

Märgi iga päev märkmikusse/sedelikese peale midagi, mis täna hästi läks. Nimeta üks asi, mis tegi sinust täna hea ema. Piisava ema. Olulise ema. Pane laused purki/karpi/topsi ja loe nädala, kuu või aasta pärast. Usun, et teed endale pai selle eest, kui hea ema sa oled olnud!

Ema, ole enda vastu hea

Head emadepäeva!