Olen end suurpere emana viimasel ajal liiga tihti selliselt mõttelt tabanud, mis on samal ajal nii muret kui ka segadust tekitav.

Oleme siin omakeskis mõelnud, et aga mis siis, kui tuleb/tuleks ka viies beebi? Täna ei tule, aga kui tuleks.. kuidas ma ennast tunneksin, kui peaksin sellest avalikult rääkima. Mäletan, et Eliise puhul olin juba veidi ärev, et kuidas see sõnum vastu võetakse. Sain päris mitu märkust, et “kas sa oled lolliks läinud!?”, “miks sa seda endale teed!?” Isegi kui see on nö tögades või “naljatledes” öeldud.. Tuttavatelt, võõrastelt, isegi sugulastelt. Jah, võite ju öelda, et “ära lase end mõjutada..”, aga iga negatiivne ja/või kriitiline sõna paratamatult natuke puudutab, tahad sa seda või mitte. Iga selline kommentaar istutab sisse mõtte, et “äkki me oleme tõesti lolliks läinud”. Olenemata, et see on olnud meie ühine soov. Ma olen päris kindel, et mõni naine, kellel ehk enesekindlus madalam ja lapsesaamise soov piiripealne, võib sellise surve peale suurpere mõtte juba eos välistada.

Viimasel ajal olen päris tihti seda “naine ei ole mingi sünnitusmasin..” fraasi lugema sattunud. Idee on õige. Mitte ükski naine ei tohiks tunda, et talle lastesaamist kuidagi peale surutakse. Lapse saamine on ilus, puhas ning peab tulema siirast soovist.

Aga millise signaali peaks saatma see sellele naisele, kes on otsustanud saada rohkem kui 0, 1, 2 või “rohkem kui normaalne” last? Et “palun väga.. sa võid ju olla sünnitusmasin, kui tahad.. keegi ei keela”? Kui meedias kõlavad sõnavõtud stiilis “keskealised mehed peavad naisi sünnitusmasinateks”, siis sellise lause ütleja teeb ärapanemise hoos enda täiel teadmisel (aga vb ka teadmata) tegelikult haiget hoopis naistele – nendele naistele, kellel juba on või kes soovivad tulevikus saada rohkem kui 1-2 last. Sest tahame me või mitte, see sõna on juba eos teatava emotsiooniga laetud.. ja seda mitte heas mõttes.

Ma ei taha kõlada nagu mingi lumehelbeke, aga ma tunnen, et see on solvav. Eriti olukorras, kus lapsi sünnib aasta-aastalt aina vähem ja see peaks olema meie ühiskonna ja väikese Eesti riigi poolt nii kõrgelt hinnatud ja väärtustatud kui võimalik (ja ma ei räägi siinkohal mitte rahanumbrist, vaid eelkõige suhtumisest!).

Lapsevanemaks olemine on päriselt töö. Töö, millest ei saa lihtsalt niisama välja astuda, kui tuju tuleb. Samas on see töö, mis annab tagasi nii palju. Minu jaoks palju rohkem, kui töö, mille olen erialaselt valinud (kuigi tunnen ka sellest suurt rõõmu!). Ma ausõna naudin oma lastega koos olemist. Seda enam on nii raske, kui peab aina tõestama, et jah, me tõesti tahtsime neid lapsi. Ei teinud neid riigile või vanavanematele. Ei teinud neid eesmärgiga saada toetusi (sest olgem ausad.. kõikide nende magamata ööde ja haigusperioodide kõrval oleks see miinusprojekt).

Nii tore ja südantsoojendav on vaadata, kuidas ühest väetist beebist kasvab mõistlik inimene (või “volask”, nagu me hellitavalt mõni õhtu neid vaadates ütleme, kui näeme, et nad end jälle meie voodisse risti-rästi magama on sättinud) Muidugi on raskeid hetki ka, murettekitavaid hetki ja väsimuse hetki. Kaarel tõi selle mõtte juures tabava võrdluse.. maraton on ka raske või ümbermaailmareis. Või matk mägedesse. Ja see on veel 10x raskem, kui neid asju teha vastu tahtmist/nõrga motivatsiooniga. Soov saada teine, kolmas või neljas laps, võib olla väga habras. Selleks, et mees ja naine jõuaksid 3 lapseni (minimaalne laste arv, millest algab positiivne iive), peab neil olema endal kindel soov, lapsed peaks olema nende jaoks eelkõige eneseteostuse, rõõmu- ja uhkuseallikas (mitte kohustus, vastutus, potentsiaalsete murede allikas).

Minu arust räägime me liiga vähe sellest, kui tore võib olla elu, kui sigin-sagin on osa sellest (palun, rääkige sellest rohkem! Innustamaks neid, kes on selle peale mõelnud, aga jäänudki mõtlema..). Kui oleme siin vahepeal korra ära käinud ja mingeid omi asju ajanud, siis.. päris kiiresti tekib igatsuse tunne. Eriti kui teine pilte-videosid saadab. Lapsed tunduvad peale tagasitulekut (isegi kui see on vaid päev või paar) jälle natuke kasvanud ja jälle natuke asjalikumad. Ja toad jälle natuke rohkem sassis

Ma teen seda suure rõõmuga. Aga ma tahaksin.. ma väga soovin.. et ma saaksin seda teha keskkonnas, mis sellele kaasa elab, mitte ei tõmba tilk-tilga haaval vett peale.