Waldorfkool (jah, jään selliselt kirjutatud nimetuse juurde, kuigi EKI arvates peaks seda kirjutama kui “Waldorfi kool”. Minu silmis on ja jääb see alati waldorfkooliks.. sest nii on alati olnud).

Lõpetasin põhikooli üsna väikeses linnas asuvas waldorfis (käisin seal 3-9ndas klassis). Olgugi, et enamus sellest ajast jäänud mälestusi on positiivsed, siis mäletan mõnda juhtumit, mis tegid meele kurvaks ja panid endas teinekord kahtlema rohkem, kui oleks pidanud.. Näiteks mäletan seda, kuidas linna peal ringi liikudes meile kohalike kooliõpilaste poolt “lollid mõisakad” järele hüüti. Saime pidevalt kuulda meie suunas tehtavaid ebaviisakaid vihjeid, kuidas me ei saanud “normaalses” (e tavakoolis) hakkama ja seepärast pidime waldorfisse minema. Meie tolle aja karm reaalsus. Waldorfkoolis õppiv õpilane tembeldati automaatselt rumalaks. Olgugi, et waldorfkooli lõpetanud õpilased teevad täpselt samasugused riigieksamid nagu tavakooli õpilased, ning neid hinnatakse täpselt samadel alustel. Mul ei olnud mingit probleemi minna peale põhikooli lõppu Noarootsi Gümnaasiumisse edasi õppima. Sealt edasi Tallinna Ülikooli ja sealt omakorda edasi Tartu Ülikooli.

Respekt meie (minu, minu venna ja kahe õe) emale, kes oma põhimõtetele kindlaks jäi.

Tänaseks on olukord muutunud. Steinerpedagoogika sugemeid kuuleb nii siit kui sealt (just positiivses võtmes) ja seda tuuakse õpetamise kontekstis pigem eeskujuks (ka tavakoolis).

Aga mis see waldorfkool siis täpsemalt on

See on kool, mis vaatleb inimest kui tervikut. Kool, kus selle asemel, et töötada valmis vormidega ja täita etteantud lünki, tuleb ise luua ja ise läbi kogeda. Kus rõhk pole mitte hindamisel, vaid õppeprotsessil. Näiteks tuleb luua omaenda õppematerjal.. selleks on kasutusel valged vihikud (olenevalt klassist kas a4 formaat või suurem), millesse joonistatakse-kirjutatakse üles lood, mida tunnis kuulatakse/läbi kogetakse. Klassikalisi õpikuid või töövihikuid koolis kasutusel ei ole. Kus esimese klassi õpilastele ei anta mitme tunni jagu koduülesandeid, mis ei ole kodutööde andmise metoodikaga üldse kooskõlas – kodusel tööl peab olema kordav funktsioon! Ja kodused tööd on mõeldud õpilasele tegemiseks, mitte mõeldes nende väsinud vanemate peale, kes töölt tulles laste tegemata ülesandeid lahendama hakkavad, kuna lapsel ei käinud jõud üle. Jah, olen selliseid lugusid omaenda silmaga pealt näinud

Just läbikogemine on see, mis minu silmis waldorfkooli kõige paremini iseloomustab. Keegi oli kunagi ühele sealsetest õpetajatest pakkunud loomahäältega cd-plaati. Õpetaja vastas, et kui neil on vaja teada, mis häält teeb lehm või lammas, siis nad lähevad ja kuulavad. Ehk kui on vaja õppida taluloomade kohta, siis minnakse kohapeale ja vaadatakse, katsutakse, kogetakse. Ja seejärel kinnistatakse klassis, enda vihikusse selle kohta kirjutades või joonistades. Kui on vaja teada, milline on vahtraleht, siis toimub õpe õues vahtrapuu all. Lasteaiarühma või klassiga käidi tihti samasid radu, et näha looduse muutumist omaenda silmaga. Kui on ajalootund ja teemaks Vana Kreeka ja olümpiamängud, siis just täpselt seesama korraldataksegi (ajastule vastavate käsitöötunnis meisterdatud kostüümidega). Kui 3nda klassi kodunduse tunnis õpitakse tundma teravilju ja seda, kuidas viljast saab lõpuks leib, siis saab kõik alguse sellest, et minnakse põllulapile. Põllulapp küntakse (joonistatakse valgesse vihikusse), seeme pannakse mulda (joonistatakse valgesse vihikusse). Taim kasvab, moodustub vili (joonistatakse valgesse vihikusse). Vili lõigatakse, jahvatatakse veskis jahuks. Jahust tehakse leib, mille lapsed saavad ise ära süüa.

Ühel lahtiste uste päeval külastas kooli ka minu vanaema (eluaegne tavakooli geograafia- ja keemiaõpetaja). Minu 4nda klassi vihikut ja sellesse joonistatud ebatäpset kaarti vaadates pidi ta ümber kukkuma. “Selle järgi ei saa ju geograafiat õppida!”. Ühe õpetaja vastus rahustas teda ja pani veidi teise nurga alt vaatama. Oluline ei ole, kui täpselt see kaart joonistatud on. Neljanda klassi eesmärk on geograafia vastu HUVI tekitamine ja esmase tunnetuse saamine. Iga väikese poolsaarekese vaba käega lisamine jätab oma jälje. Kusjuures seda mäletan ma hästi, et atlase järgi kaartide joonistamine oli tõeliselt meditatiivne

On oluline vahe, kas küsitakse “Mis on õige vastus?” või hoopis “Mida sa nägid?”, “Mida sa veel märkasid?”, “Miks sa nii arvad?”. See ei tähenda seda, et fakte ei peaks üldse õppima ja kõik on ainult trillala-trullala.. kindlasti mitte. Aga enne tuleb tekitada huvi. See on igasuguse kvaliteetse õppe esmane eeldus.

See on kool, kus esimesest klassist alates on au sees käeline tegevus (kunst, käsitöö, pillimäng). Esimene ülesanne ei ole mitte kiiresti-kiiresti kirjutama õppida ja kõikide maailma geomeetriliste kujundite nimetusi selgeks saada, vaid esimene ülesanne on see, et käsi ja silm hakkaksid koostööd tegema. Suures formaadis valgetesse vihikutesse hakatakse moodustama erinevaid vorme (sh näiteks kahe käega korraga). Õppeaine “vormijoonistamine” nime all luuakse jooni, mustreid, peegelpildis kujundeid. Seda kõike peopesasse mahtuva ristkülikukujulise mesilasvahakriidiga. Alles peale seda kõike liigutakse tähtede juurde.. “õppides” neid läbi muinasjuttude (M täht võis sündida näiteks mägedest, lainetest või printsessikroonist).

Keegi ütles kunagi ilusti, et sel ajal kui keha tegeleb kasvamisega (esimese kooliastme põhiline ülesanne), ei ole mõtet “tarkust kulbiga pähe tõsta”. Kõik tuleb omal ajal. Lapsed on loomupäraselt uudishimulikud, õppides niimoodi maailma tundma. Nad tahavad teada saada, nad tahavad mõista ja ise katsuda, maitsta, läbi teha. Kui me anname võimaluse seda teha, siis on maailm lapse ees valla. Sest selleks, et laps õpiks kirjutama-lugema (ja muid olulisi tarkusi), on vaja tugevat põhja. Kui me juba esimeses klassis lapse läbi põletame.. mida head see tuua saab Esimese klassi ülesanne võiks ja peaks olema eelkõige see, et lapsel tekiks õppimise vastu huvi. Et ta oskaks küsimusi küsida. Et ta üldse julgeks küsimusi küsida.. ja siinkohal oleneb väga palju keskkonnast (sh õpetaja), õhkkonnast, õppe jõukohasusest.

Keskkonna osas.. Kui Sa ei ole mitte kunagi mitte ühegi waldorfkooli majja oma jalga varem tõstnud, siis soe soovitus.. mine ja vaata oma silmaga. Juba pelgalt selles majas ringi liikudes tuleb hinge selline meeldiv rahu. Seinad on laseeritud, mõnes kohas ka kunstnike poolt ilusate joonistustega kaetud. Kõik on mahedates ja hinge paitavates pastelsetes toonides (igal klassiastmel oma värv. 1. klass alustab roosast värvist, 9. klass lõpetab ultramariiniga).

– Kõik maalivad, koovad, heegeldavad, teevad puutööd, vildivad ja laulavad kooris.. see oli nii loogiline ja ei kuulunud vastuvaidlemisele.

– Mängitakse flööti ja 1.klassis kootakse sellele ise ka kott. Waldorfkooliõpetaja poolt siia ka lisamärkus, et kududes (st kasutatakse kahte kätt samaaegselt) peavad mõlemad ajupoolkerad tublisti pingutama

– Korrutustabelit õpitakse läbi rütmi (plaksutamise, trampimise ja liikumise kaudu).

– Geomeetrilisi kujundeid õpitakse kõigepealt vaba käega joonistama (mis muide ei ole üldse nii lihtne) ja alles seejärel võetakse joonestusvahendid kasutusele.

– Ka valgetesse vihikutesse kirjutamine vajab harjutamist. Ühtki etteantud joont või lünka ju ei ole. See õpetab paberilehel orienteeruma ja arvestama, kuhu ja mida ja miks me midagi teeme. Kusjuures kui ma täna mõnda enda vana vihikut lehitsen, siis ma ei mäleta mitte lihtsalt seda, mida me õppisime, vaid mulle tuleb meelde ka see, mida ma sel hetkel mõtlesin ja tundsin.. milline inimene ma olin. Sest vihikute loomine oli protsess, mis puudutas sügavalt (planeerimise hetkest alates).

– Mäletan, et üks põhilisi minu põhikooliaja protsessimise kohti oli see, et miks ometigi me seal eurütmiatunnis käima peame.. Teinekord võitlesin selle vastu iga oma ihurakuga. Täna aga vaatan sellele veidi teistsuguse pilguga. Eurütmia arendab koordinatsiooni, rütmitunnet, keskendumist ja kehatunnetust.

– Eriti eredalt on mul meeles traditsioonid, mis aina kestavad ja kestavad. Näiteks novembrikuus toimuv laternapidu, kus terve koolipere (sh lapsevanemad) läheb õhtuhämaruses isetehtud laternatega lauldes nö rongkäigule, mis kulgeb koolimaja ümbruses. Lõpp-punktis juuakse sooja teed ja süüakse ühiselt kakukesi. Tartus süüdatakse ka lõke. Ausalt öeldes olen siin oma lastelegi seda sama viisijuppi laulnud, mis selleks puhuks kunagi ära õpiti Legendi järgi lõi Püha Miikael oma mantli mõõgaga pooleks ja andis pool sellest vaesele kerjusele. Miikaeliaeg sümboliseerib üksteisest hoolimise ning valguse ja soojuse jagamise aega..

– Püha Martini aeg, mida tähistatakse lohemänguga. Mäng toimus kas metsas või kooliõuel. Legend jutustab inimeste võitlusest lohedega (ehk võitlus headuse ja kurjuse vahel). Kesksel kohal on kell, mis tuleb leida, et rahu taastada ja lohed pagendada. Lugu sümboliseerib sisemist võitlust oma hirmude ja nõrkustega ning usku, et meis kõigis peitub jõud neist üle saada.

See oli igal aastal väga oodatud sündmus, kuna klassiti olid ülesanded selles mängus erinevad (kes olid lohed, kes inglid, kes inimesed).

– Kuuseokstest moodustatud andvendispiraal. Advendispiraal on waldorftraditsioon, mis sümboliseerib teekonda pimedusest valguse poole. Lapsed astuvad spiraali vaikuses, süütavad oma küünla ning toovad selle tagasi ringi servale. Nii kasvab valgus samm-sammult iga osaleja kaudu.

– Meie koolis oli tavaks igal esmaspäeval terve kooliperega kokku saada. Tervitasime kõiki, laulsime koos ja saime teada kõik olulised nädalateated. Jah, eks tol ajal tundus see kõik mõnikord kohati tobe.. juhtus tihti, et kihistasime hoopis naerda, kui kevadkella ühislaulus selle hoopis omanäoliseks muutsime ja kevadkella äratuskellaks laulsime “Äratuskell, äratuskell.. heliseb sulle ja mulle see kell. Oo kui kaunis on äratuskell.. kell.. kell.. äratuskell”. Oi kui lõbus oli seda kaanonina laulda. Õpetaja Anu muidugi ei jaganud üldse meiega meie nalja kvaliteeti

Ehk kool on kool ja lapsed on lapsed. Waldorfkool ei tähenda automaatselt seda, et kõik on ära tinistatud ja pättust üldse ei tehta. Ikka tehakse Samas olen ikka öelnud, et vabakasvatus ei võrdu kasvatamatus, nagu tihtilugu arvatakse. Oma tegude eest tuleb vastutus võtta. Keskkonnas, kus sa näed ja tead, et sinust päriselt hoolitakse, on seda oluliselt lihtsam teha. Tekib südametunnistus, mis ei luba teistele liiga teha.

—————————————–

Kui 5 aastat tagasi tuli aeg valida Emily jaoks kool, olin dilemma ees. Süda ütles, et valiksin Waldorfi, aga päris paljud mu ümber küsisid, et miks (!?!?) ometigi. Nagu deja vu, küsiti, et “kas ta ei saa tavakoolis hakkama?”. Kui Emily oli viiendasse klassi minemas, tekkis moment, kus tal tuli kooli vahetada. Üks väga lähedane inimene küsis sõna-sõnalt, et “kas ta saab enam üldse normaalses koolis hakkama”.

Alates 2025/26 õppeaastast õpib Emily omal initsiatiivil tavakoolis. “Normaalses” koolis. Seda eelkõige seepärast, et kui maja valmis, jääb meie kodu waldorfist liialt kaugele. See otsus tuli Emily enda poolt ja tundub, et ta ei ole pidanud seda kahetsema. Ta on klassi poolt omaks võetud ja vastupidiselt sellele, mida kardeti, on ta tugev õpilane.. lõpetades klassi kiituskirjaga nii, et aastahinneteks on ainult viied (vastupidiselt sellele “kõik waldorfkoolis õppivad õpilased on õppes maha jäänud” väitele). See südikus, kohusetunne, iseseisvus ja õppimistahe. Kuigi ta ise väidab teinekord midagi muud, siis usun, et tema lõputul loovusel, eneseväljendusoskusel, julguses esineda, empaatiavõimel, iseseisvusel ja uudishimul on oma roll ka nendel neljal esimesel õppeaastal ja waldorfis. Et see ei olnud lihtsalt mingi veider kõrvalepõige, millest tuli hiljem “päris kooli” tagasi pöörduda, vaid andis midagi, mida igaltpoolt mujalt alati kaasa saada ei pruugi

Kas sul on waldorfkooliga kokkupuudet olnud? Head või halba.. muljeta. Oleks väga põnev kuulda/lugeda