“Naerata ja maailm naeratab sulle vastu.”

Jah, kõlab natuke nagu vanaema kruusi peale kirjutatud stamp.. aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem terakesi tõtt ma selles leian.

Emily tegi siin üks päev fiaskot. Meenutas eelmisel suvel toimunud laagrit ja aina jauras, et nii mõttetu ja nii mõttetu.. “Hell nah ma sinna laagrisse tagasi lähen..”. Mida rohkem ta seda korrutas, seda rohkem tuli välja asju, mis kõik nii õudselt mõttetud ja nõmedad on. Lõpetades sellega, et ta toa ees on täiesti mõttetu uks, sest see ei lähe niisama lükates kinni, vaid selle lingi peab enne alla vajutama.

Hingasin sisse-välja ja kinnitasin endale, et see on SEE vanus. Ja see läheb mööda. Seejärel noogutasin vana rahuna sõnatult kaasa ja kostsin enda jaoks ehmatavalt elutargalt, et.. “jah.. mõttetu. Nõme. Eks see on kõik natuke suhtumise küsimus”.

Kui õues hakkab vihma sadama, siis saad halada, et nõme ja mõttetu ja kõik saab märjaks.. või siis minna paljajalu porilompidesse hüppama. Või rõõmustada tasuta autopesu üle

Kui laps ärkab hommikul 5:30… saad terve päeva ohkida ja ähkida, et päev rikutud.. või rõõmustada, et ilmselt magab ta täna päris kindlasti lõunaund

Kui hommikul tehtud kohv on jõudnud asjatoimetusi toimetades ära jahtuda. Mmm.. make it count. See on jääkohv

Kui kahene tuleb sind vetsu otsima. Palun, kas ma saan ÜHE hetke iseendale!? Või siis.. aww.. kas leidub veel kedagi teist, kellele sa niiiiii oluline oled, et ta tahab isegi nii privaatsel hetkel su kõrval olla

Olukord on neutraalne..

Vihma sajab.

Laps ärkab kell 5:30.

Kohv on jahtunud.

Laps tuleb wc-sse kaasa.

Meie oleme need, kes sellele olukorrale tähenduse annavad. Meie otsustame, kas tegu on katastroofi või väikese ebamugavusega. Ja vahel aitab päästa päeva see, kui asja natuke teise nurga alt vaatame

Sest kõik ON suhtumise küsimus.

Mulle meeldib mõelda, et meie aju on natuke nagu vana hea dr googel. Kui sisestad märksõna(d) “kõik on mõttetu”, hakkab ta sulle usinalt selle kohta tõendeid otsima, et jep.. sul on õigus.

Kui otsida vasteid küsimusele “mis on täna hästi”, leiab aju ka sellele küsimusele üllatavalt palju vasteid. Sinu teha, millised otsingusõnad sisse toksid.

Umbes sarnaselt töötab see, et kui sa sõidad hyundai getziga, nagu mina omal ajal, siis näed sa linnas äkitselt üllatavalt palju hyundai getz-e. Kui kannad didriksoni talveparkat, tundub, et terve küla on omale samasugused joped ostnud.

See ei tähenda seda, et peaksid kõik negatiivsed tunded alla suruma või ära peitma ja ainult liblikaid püüdes ringi heljuma. Kui varba valusalt vastu kapinurka ära lööd, ei pea õnnelikult “milline suurepärane võimalus isaloomu kasvatada” hüüdma. Või kui saad kontrolltöö kahe ja tunned, et elu on läbi. Või kui tööintervjuult tuleb eitav vastus ja hakkad endas kahtlema. Või (minu) elust enesest.. oled just puhtad riided selga saanud ja ennast korda kasinud ja beebi oksendab. Jälle. Piima. Otse su puhta särgi peale. Võid hoopis “kurat ja põrgu” karjuda. Sest valu on valu. Kurbus on kurbus. Pettumus on pettumus.

On päevi, kus vallutaksid maailma. Ja on päevi, kus isegi nõudepesumasina tühjendamine tundub liiga palju. Mõlemad lähevad mööda.

Mõte, mis ma üsna hiljuti ühe terapeudi käest kuulsin ja mis pani mõtlema nii minu kui ka Emily.. tugev tunne kestab keskeltläbi 90 sekundit. Poolteist minutit. Vahel tundub suur tunne lõputu.. aga tegelikult on nii, et kui me seda ise uuesti ja uuesti üles ei küta, hakkab see tasapisi vaibuma. Nagu laine. Tuleb, kasvab suureks, lööb pea kohal kokku ja liigub siis edasi.

Ehk.. kui kõik ei ole praegu hästi, siis tea, et see läheb mööda. Senikaua saad valida, kuidas sellesse suhtud ja milliseid valikuid teed.

Sest elu ongi tõusud ja mõõnad. Just nii nagu südamemonitoril. Oleks päris imelik, kui elu oleks üks pikk sirge joon. Me kõik ju teame, mida see südamemonitori puhul tähendab.. ei midagi head.

Täna ei olnud valu, kurbust ega pettumust. Oli hoopis selline päev, kus oli lihtne naeratada. Päike tegi pai ja koguaeg oli tobe muie näol. Naeratus on natuke nagu haigutus.. iga inimene, kes minust mööda läks ja ma talle oma naeratust naeratasin, naeratas peegelnauronid teevad oma tööd hästi. Kohe selline õnnis tunne tuli sisse, et oh.. äkki ma muutsin kellegi päeva natuke rõõmsamaks. Lihtsalt.. naeratades.

Ehk see fiktiivse vanaema kruusi peale kirjutatud lause on jummalast tõsi.. nii sõnaotseses mõttes kui ka ülekantud tähenduses.

Naerata ja maailm naeratab sulle vastu!