Postitus aastast 2025. Juhtumist on juba kaks aastat möödas, aga ikka ei ole värin täielikult kadunud.. mõnikord on vaja seda endale jälle uuesti meelde tuletada, et liiga hooletuks ei muutuks. Sest alles hiljuti toodi meile külakostiks viinamarju ja pandi need tervelt lauale. Et vältida seda pilku, mida päris tihti minu poole suunatakse, kui palun viinamarju/kirsstomateid enne mu lastele andmist poolitada, lõin seekord käega (sest äkki tõesti pingutan üle..). Lugesin lastele sõnad peale, et enne hammustad tüki ja siis pistad alles suhu. Ja TOIDUGA EI KÕNNI RINGI! Järgmisel hetkel nägin, kuidas Hanna lupsti terve viinamarja korraga suhu toppis. Ehk kurat ja põrgu, no ei taha inimesi kuidagi hirmutada.. aga selline õnnetus peab ainult ühel korral juhtuma.. rohkem ju polegi vaja, et jääks trauma kogu eluks.

…………………………………………………………………….

06.04.2025

Teadlikkuse tõstmiseks üks kogemuslugu, mis lõppes õnneks hästi (ja on nüüd hakanud vaikselt unustustehõlma kaduma, sest sellest on juba veidi üle aasta möödas. Tristan on tänaseks 3-aastane).

Mäletan, et Tristan hakkas kamapalle sööma juba üsna varakult (kindlasti enne aastaseks saamist). Peale aastat vitsutas ta juba hea meelega toorest porgandit, kurki, tomateid, viinamarju. Sest siis ma veel ei kartnud.

Hannaga olen seevastu olnud oluliselt ettevaatlikum. Ta on tänaseks 1a7k ja kangina söömiseks ma talle porgandit andnud ei ole (kui, siis ainult kas keedetult või riivitult). Miks? Endiselt tekitab külmajudinaid, sest mis kõik oleks võinud juhtuda

Mis siis juhtus..

Riivisin supi jaoks porgandit ja jupike jäi alles. Andsin selle Tristanile, sest.. no olin varemgi andnud. Ühel hetkel ta komistas ja kukkus, endal pisikeseks näritud porganditükid suus (jajah, lapsed peavad sööma laua taga, istudes.. loomulikult. Aga.. palun visaku esimesena kivi see, kes selle vastu kunagi eksinud ei ole). Ja hakkas nutma. Oi kui kiirelt ma kohale jooksin, ta kiirelt pea allapoole kaldu keerasin ja porganditükid oma sõrmega ta suust kätte püüdsin saada. Tundus, et õnnestus. Mingit lämbumise momenti ei paistnud tekkivat ja tundus, et läks hästi. Kuniks.. umbes poole tunni pärast talle väga lähedal olles, kuulsin mingit vaikset, aga siiski võõrast, kahinat. Kaarel arvas, et äkki mingi haigusejärgne häälekahin vms. Jah, võimalik.. aga kuidas nii järsku? Umbes tunnike, või veidi rohkem, olin äärmiselt tähelepanelik, end järjepanu rahustada püüdes, et okei.. mingis tegevuses nagu ei olekski midagi kuulda. Ja siis järgmisel hetkel jälle oli. No ei andnud mu sisetunne rahu ja süda valutas. Niisiis.. 1220 (perearsti nõuandeliin). Rääkisin loo ära ja pikka juttu ei tehtud. Ühendati häirekeskusega ja saadeti kiirabi meile koju. Mäletan, et olime Kaarliga veel kohati kahtlevad, et aeh okei.. äkki kutsume siin ilma põhjuseta inimesed kohale, kui tegelikult võib mõnel teisel samal ajal midagi hullemat olla. Mäletan, et esimene asi, mida kiirabitöötajatele nende sisse astudes ütlesime, oli, et “me ei tea, kas on tegelikult nii tõsine see lugu. Loodetavasti ei tulnud nüüd niimoodi ilmaasjata kohale..”. Mõõdeti temperatuuri, hapnikutaset, kuulati kopse. Peale mida öeldi, et paneme nüüd lapse riidesse ja nad viivad meid haiglasse. Kopsus peab rahuolekus olema teatav kahin (jah?), mis on normaalne. Ühes oli, teises mitte. Mina isiklikult olin ausaltöeldes väga jahmunud. Jah, sisetunne ütles, et midagi on valesti, aga et asi nii tõsine on.

Haiglas tehti üsna kiirelt röntgen (selgus, et võõrkeha asub paremas kopsus) ja pandi meid ootele (juhtmed pidevalt Tristani suure varba küljes tema hapnikutaset jälgimas). Kuna viimasest söömisest ei olnud veel liiga palju aega möödas, siis sooviti protseduuri nii kaua edasi lükata kui võimalik, et vältida narkoosiga seotud võimalikke komplikatsioone.

Ühel hetkel märkasin, et tema hingamine on varasemaga võrreldes raskemaks muutunud. Nägu oli kahvatum ja soov aina pikali olla oluliselt suurem (kuigi hetk tagasi värvis, mängis, tahtis ringi liikuda). Ehk et need paar tundi seal ootepalatis olid väga muutlikud. Õhtul viidi lapsuke siis operatsioonisaali, kus võõrkeha eemaldati. Kui mind Tristani operatsioonilaual ärkamiseks kohale kutsuti ja ta mul sülle lubati võtta, siis.. oeh. Mulle ulatati väike topsik porganditükiga ja tehti protseduurist kiire kokkuvõte: otsiti seda võõrkeha siit ja sealt.. ei leitud. Ühesõnaga, see porganditükike oli ootamise ajal jõudnud jõudsalt liikuda ja parema kopsu asemel leiti see lõpuks vasakust kopsust. Anti mõista, et kui me haiglasse tulnud ei oleks ja nii kiirelt asjale jälile ei oleks saanud, oleks see tükike võinud sattuda kuhugi, kuhu ta üldse sattuda ei oleks tohtinud. Mõtlen hirmuga, et a kui ma ei oleks seda kahinat märganud? a kui ei oleks haiglasse läinud? a kui oleks selle tükikesega lapse magama saatnud.. kas mu laps oleks ikka hommikul ärganud?

Muide.. kui meie juba operatsioonijärgses palatis taastusime (jah, ütlen, et ME taastusime, sest ilmselgelt vajasime me kõik sellest taastumist), siis meid kontrollima tulnud õde tuli ja jagas infot, et just hetk tagasi tuli vastuvõttu enam-vähem sama vana ja enam-vähem sama probleemiga laps (porgand kopsus!).

Täna pean ma väga oluliseks, et..

1 Toiduga ei liiguta ringi

2 Alla 3-aastasele lapsele ei anna kõvasid või ümara kujuga toiduaineid (porgand, pähklid, õun, viinamarjad, popkorn).

3 Kui mingi sisetunne ütleb, et midagi on valesti, siis mine ja kontrolli! Isegi kui tunned hirmu, et keegi võib viltu vaadata.

Tutvusringkonnas oleme oma lugu ikka jaganud. Seda just seetõttu, et teisi hoiatada. Ei ole vaja õppida enda vigadest, kui saab neid tänu teiste kogemustele ennetada. Kuid laiemale ringile jaganud ei ole. Eks natuke on piinlik ka.. Oleksin ju pidanud hoolsam olema..

Natuke aega peale meie läbielamisi, kuulsime ühte (veel) õõvastavamat lugu. Seda mitte ainult ühel korral, vaid kahenädalase vahega kahte sarnast. Kaheaastane laps sõi viinamarja ja see läks kurku. Viinamari sulges hingamisteed täielikult. Ümmargust ja libeda koorega marja on praktiliselt võimatu hingamisteedest eemaldada, kui see on seal juba kanda kinnitanud. Need lapsed lämbusid. Üks nendest lastest oma enda sünnipäeval Ja see tunne, mis mind valdab, kui ma sellele mõtlen ja meie juhtumi peale tagasi vaatan. Ja selle peale mõtlen, et me ju ei pööranud ka varem erilist tähelepanu sellele, et kõik viinamarjad või tomatid oleksid piisavalt väikeseks lõigatud. Vähemalt mitte teadlikult. Ikka on ju sünnipäevalaual terved viinamarjad. Kes see jõuab jälgida, et laps sealt ühtegi tervelt ära ei sööks. Aga täna ma ütlen, et MINA jõuan! Ei ühtegi tervet viinamarja, tomatit.. porgandist rääkimata. Ausalt öeldes on mul isegi Emily osas (ta on 11) vahepeal tunne, et tahaks lõigata. Jah, ma saan aru, et see on juba äärmus ja püüan ratsionaalseks jääda. Aga et sellise “pisiasja” pärast midagi juhtuma peaks.. ma ei kujuta ja ei tahagi ette kujutada seda valu..

Ehk olgem lihtsalt teadlikud. On asju, mille peale ei tule kui ei tea ja kogemus puudub.