Et oleks öeldud.. mitte iga samm ei ole üks-ühele peeglis. Kui minu 12-aastane uksi paugutab, neljane ütleb, et “sa oled lollakas..” ja kahene lisab, et ta ei kutsu mind oma sünnipäevale.. siis ausõna ka ma niimoodi kodus ei räägi. Ka neid inetuid sõnu ei kasuta, mida suurem teinekord pruugib. Küll aga näen tuttavaid jooni selles, kui Emilyl midagi kadunud on või ta hiljaks hakkab jääma.. see tuttav närvilisus, mis teda siis valdab. See on hirmutav. Ja tean, et see on tulnud minult, sest tean, et see on minu valukoht ka. Samas teinekord on hoopis tema see, kes mu tähelepanu suunab.. “emme.. “kurat” oli ju sõna, mida ei pidanud ütlema..”. Või kui olen kurb, tuleb täpselt samamoodi minu juurde, nagu mina tema juurde kui ta õnnetu on. Teeb mu põsele pai, paneb pea mu õlale ütleb, et “see tunne läheb mööda..”.

Tajun enda eeskuju, kui Hanna putuka leides selle kõrvale maha istub ja teda vaatab.. arutades, kus ta kodu on ja millised tema lapsed on (selle asemel, et näiteks külma närviga peale astuda ja selle üle rõõmu tunda). Või Tristan mulle iga kord musi tahab teha, kui läheme või tuleme.. sest meie Kaarliga teeme ka nii. Lapsed söövad meeleldi (värskeid) puuvilju, juurvilju, kuna need on meie menüüs ka väga tugevalt esindatud. Ja Tristan ütleb alati, kui Eliise peaks pea näiteks teleka poole pöörama, et “Eliiiiiise.. ei vaata ekraani”

Teinekord tuleb eeskuju lasteaiast, koolist, mõnelt autoriteedilt.. Oluline on anda mõista, mis on ok ja mis ei ole. Inetutele sõnadele reageerin ALATI. Ehk tahan, et oleks vähemalt teooria, et see ei ole ilus. Leian, et see on juba pool võitu..

Sest ilmselgelt kohe tulemusi oodata on liialt naiivne. Näiteks selle viisaka tervitamisega. Oh kui palju ma olen vatti näinud ja piinlikkust tundnud, kui Tristan lasteaeda minnes mitte kunagi kedagi ei tervitanud. Ta on pisut uje ja uutes olukordades kohe tormi ei jookse. Eks ma olen ikka suunanud, et tere ja head aega ütlemine on viisakas ja teen seda alati ka ise, aga tema ei öelnud (terve esimese lasteaia-aasta), tee või tina. Lõppenud aastal midagi aga muutus. Kas oli asi tema kõrval julgelt keksival Hannal või minu järjepideval eeskuju näitamisel.. ta ütleb tere ja ta ütleb head aega (ok, mitte alati.. aga tihti).